Kristi blog

Mitte ainult mina ei pasunda

http://www.tarbijakaitse.ee/modules.php?op=modload&name=News&file=article&sid=4598&mode=thread&order=0&thold=0

Ja ei saa enam aru, mis on kuul ja mis mitte. Juba mitu nädalat tagasi tekkisid Tallinna tänavate prügikastidele kanepilehe kujutised. Sellest, et tegemist on järjekordse reklaamikampaaniaga, sain küll kohe aru, sest ükski kanepisõprade seltskond ei viitsiks nii järjekindlalt prügikaste oma lemmiku pildiga ülevõõbata. Ei läinudki palju aega, kui selgus, et nüüd oleme ka meie sammukese lähemale astunud Euroopa Liidu vendadele-õdedele. Müügile jõudis kanepiõlu. Kaubamaja reklaamib uut toodet isegi uudiskirjas - kanepiõlu Cannabia 0,3l pudel maksab 22 krooni.

Mingid tüübid mõtlesid möödunud sajandi 90-ndate teises pooles välja uudistoote ning viskasid turule kanepiõlu Cannabia. Täpsemat infot saate www.cannabia.com 

Ma ei tea, kas see tegu peaks kuuluma heade või halbade ideede lahtrisse. Iseenesest ju järjekordne geniaalne müügiidee - neid, kes kanepilehega pudelit käes hoides ennast hullult kuulidena tunnevad, on ju palju. Läbimüük on ilmselt kõva. Teisest küljest, vaja siis sellele “jou-jou, ma ilgelt kuul vend” seltskonnale heakskiitvalt õlale patsutada - kõvad mehed olete, pange jah kanepit! Mingit laksu nad õllest muidugi ei saa, selleks peaks ca 30 000 pudelit ära jooma.

Või olen hoopis silmakirjalik? Ise tarvitan regulaarselt nikotiini, kofeiini ja alkoholi - mingit probleemi pole, aga kanepi peale hakkan piuksuma? Või siis lihtsalt ei saa enam asjadest aru.

Ühe pudeli professionaalselt kretinismist muidugi ostsin. Rohkem ei osta. Mitte selle pärast, et kanep on pähh, vaid lihtsalt ei maitsenud.

Tarkus

1. hea omadus aru saada ja õppida kogemustest

2. aja jooksul tekkinud teadmised

sünonüümid: arukus, taibukus, intelligentsus, nutikus

antonüümid: arutus, rumalus

Inglise keeles: wisdom, wiseness

Soome keeles: viisaus, järki

Saksa keeles: Klugheit, Weisheit

 

 

Tavaliselt ei viitsi sellele küsimusele eriti sügavmõttelist vastust formuleerida, sest küsijat vastus ju tegelikult ei huvita. Enamati viskad vastuseks:
-          Hästi
-          Oi, nii kiire on kogu aeg
-          Ah, nagu ikka
Ja rohkem seda teemat ei arutata ka, sest hoidku jumal selle eest, et hakata kellegi teise probleeme kuulama, endalgi neid piisavalt.

Aga on ka „veidrike”, keda ei rahulda mallvastused ja tahavad täpsemalt teada, kuidas mul tegelikult ikkagi läheb. Viimaste nädalate jooksul olen mitu korda pidanud andma põhjaliku vastuse. Ega paugupealt ei osanudki küsimusele vastata, sest ei juurdle tavaliselt selle üle. Kuna kohe-kohe on uus vanusenumber ka kolaki kukkumas, siis on aeg küsimusele selge vastus leida ja analüüsida lahkuvat aastat.

Asjad, mis on hästi:
-          katus on peakohal
-          lapsed on terved, tublid ja iseseisvad
-          kõht on täis
-          raha on piisavalt
-          töö on huvitav
-          sõbrad on olemas
-          ise ka terve ja iga päevaga veidi targem (lähiajal on plaanis elukoolis magistrikraad ära teha)
-          uus eluraamat on väga põneva süzheega ja õnneliku lõpuga

Asjad, mis on halvasti:
-          …………

Hämmastav! Ma ei leia mitte ühtegi asja, mis oleks halvasti. No kui väga pingutaks ja otsiks, siis võiks ju vinguda, et … Aga ei, tegelikult ei ole tõesti midagi halvasti.

Nii et, kui me järgmisel korral kohtume ja ma sinu küsimusele vastan „Hästi”, siis ära ehmata – ma ei ole astunud ususekti liikmeks, ma ei ole narkolaksu all ega põe vaimuhaigust. Mul tõesti läheb hästi! Ja alati paistab kusagil päike!

Ma ei kujuta oma elu ette ilma sõpradeta. Neid ei ole mul palju, kuid see-eest on need vähesed tõesti usaldusväärsed. Kõrgema sordi sõbrad. Mina aktsepteerin neid sellistena nagu nad on, me naudime üksteise seltskonda. Me meeldime üksteisele just sellistena nagu me oleme ja kui mõni detail võib-olla nii väga ei meeldigi, siis ei lase me end sellest häirida, sest keegi meist ei ole ju perfektne. Mina ei oota neilt täiuslikust ja ka nemad võtavad mind sellisena nagu ma olen. Kui mul läheb hästi, siis teeb see ka neile rõõmu. Kui mul läheb halvasti, siis ma tean, et nad toetavad mind ja aitavad raskustest üle saada mitte ei parasta minu üle. Nad toetavad mind ka siis, kui minu otsused 100% nende seisukohtadega ei kattu. Nad ei püüa mind ümberkasvatada „paremaks inimeseks”. Nad ei löö mulle nuga selga õigustusega, et tegelikult tahavad nad mulle parimat. Nad ei sunni mulle peale oma seisukohti. Nad ei alaväärista mind, kui ma mõnda asja ei tea või mu arvamus nende omast erineb. Ja mina vastan neile samaga.
Kahjuks olen ka ise kahel korral kokkupuutunud selliste „sõpradega”, kes seda nime tegelikult ei vääri. Esimesel korral olin ise nii noor ja roheline, et selle altmineku võib ajada nooruse mõtlematuse kaela. Teisel korral olin juba vanem ning elukogemust oleks pidanud olema piisavalt. Seda raskem oli endale tunnistada, et sõbra maski kandev tegelane on tegelikult ainult osav näitleja - esimene vaatus oli täiesti usutav ja heal tasemel lavastus, teine laadapalagani hüpnotisööri manipulatsioon. Vaatasin seda veiderdamist ja ei suutnud uskuda, et mind nii lolliks peetakse, nii külmalt ärakasutatakse. Äärepealt oleksin siiski uskuma jäänud, kuid mõistsin peaaegu viimasel hetkel, et ma ei pea ootama kuni mind on lõplikult uimastatud.

Teadmine, et neid lollitatuid on peale minu veel teisigi, nii lohutab kui ka kurvastab mind. Hea on ju teada, et ma pole ainus naiivne, kes maski ei märganud. Kurvastab aga, et igaüks peab oma vitsad ise kätte saama.

Kallid sõbrad -  suur tänu teile selle eest, et te olemas olete!

Täna olen valgustaja ja minu tänase päeva tarkusetera on järgmine:

Kõik teavad vanarahva nõuannet, et „ära …. torgi – läheb haisema”. Tegelikult on nii, et torgi, mida tahad ja kui palju tahad, aga enne kui alustad, valmista ennast korralikult ette.

Kõigepealt mõtle läbi, kas üldse on mõtet torkida? Kui siiski otsustad, et on, siis on väga olulised järgmised etapid:
- Koosta tegevusplaan – kus, millega ja kuidas
- Võta kaasa õiged kaitsevahendid ja torkimisriistad, kontrolli nende korrasolekut
- Valmista ennast ette mustaks stsenaariumiks ja kontrolli väljapääsude olemasolu

Ettevaatust - torkimine toimub torkija isiklikul vastutusel!
 

Puu otsas istus vares, kellel oli noka vahel suur juustutükk. Lind tahtis just einestama hakata, kui puu all tuli rebane. Ka rebasel oli kõht tühi, kuid ta teadis, et ega vares naljalt temaga oma saaki jagama ei hakka. Tuli välja mõelda plaan.

Istus siis rebane puu all sellise näoga, et tema on kõige heasüdamlikum loom kogu metsas, kes kellelegi kunagi liiga pole teinud.

„Oo, imeline lind,” ütles ta mesisel häälel puu otsas istuvale varesele. „Ma ei ole Teiesugust kaunist sulelist varem näinudki!” Varesel oleks üllatusest äärepealt juustutükk nokavahelt maha kukkunud, sest mitte keegi ei olnud varem teda kiitnud. Õnneks jõudis ta viimasel hetkel noka ikka kõvasti kinni panna. Vares kõõritas kahtlustavalt reinuvaderi poole.

„Ühelgi teisel linnul terves metsas ei ole nii imekaunist läikivat sulestikku, kui Teil, härra Vares,” jätkas rebane meelitamist. „Ja Teie silmavaade peegeldab suurt tarkust. Kindlasti olete elu jooksul palju näinud ja kogenud. Nii tore, et ma Teiega kokku juhtusin. Suur au on tutvuda nii väärika linnuga.”

Vares sopsutas sabasulgi ja sättis ennast poosi, mis tema arvates sobis targale ja auväärsele linnule. Ehkki rebase ilusad sõnad tekitasid temast kahtlust, tundis ta ennast siiski nende paistel hästi, sest kellele ei meeldiks, kui teda kiidetakse.

„Ma pole varem selle peale ise tulnudki, et tegelikult olen ma tõepoolest päris nägus,” mõtles ta. „Rebasel võib isegi õigus olla. Ta ju ka ikka kogemustega loom ja tema tarkus on ju üle metsa teatud-tuntud, küllap ta teab, millest räägib. Rebane kipub küll vahel vingerpusse mängima, aga praegu on tal küll selline nägu peas, et vist ikka räägib puhast tõtt.” Vares noogutas endamisi. „Just nii see on, ega rebane siin tühja juttu ei ajaks ja oma aega ei raiskaks. Küllap tal on ikka tõsi taga.”

Tegelikult oli varesel kõht väga tühi ja ta oleks tahtnud sööma hakata, aga ehkki rebase jutt talle meeldis, ei tahtnud ta oma lõunasööki siiski reinuvaderiga jagada. „Peaks vist teise einestamispaiga otsima,” mõtles ta, kuid enne kui ta oma mõtte teoks jõudis teha, jätkas rebane: „Linde on meil metsas palju, aga enamus neist on ikka täitsa tühised tegelased. Seevastu Teie, härra Vares, olete meie metsa au ja uhkus. Kui minu teha oleks laseksin Teid määrata metsa kuningaks. Jah, just! Metsa kuninga troon sobiks Teile ideaalselt.”

Vares, kes oli olnud peaaegu lendu tõusmas, peatus ja jäi kuulama. „Hmm, mina ja metsa kuningaks? Mina? Mis jutt see siis nüüd on? Kas rebane on ehk päikesepiste saanud?” ehmatas vares ja kiikas rebase poole, kes endiselt malbel ja süütul ilmel puu all kükitas. „Ei, noh….,” jäi vares mõttesse, „ta jutul paistab ikka tõsi taga olevat. Tal on nii aus silmavaade.”

„Ma räägin metsarahvaga ja ma olen kindel, et ka nemad on nõus, et praegune kuningas ei kõlba kuhugi ja hoopis auväärne Varese-isand tuleks meid valitsema panna,” jätkus reinuvaderi kiidulaul. „Ma juba näen vaimusilmas, kuidas Te kroon peas ja kuninglik mantel üll kogu metsarahvale kõnet peate!” Ka varese silme ette kangastus rebase maalitav tulevikupilt.

„Teil on kindlasti väga palju tarku õpetussõnu oma alamatele öelda,” meelitas rebane edasi. „Aga, kas ma tohiksin Teie Kõrgeaususe häält kuulda? Nii märkimisväärsel linnul, nagu Teie, on kindlasti ka imekaunis hääl.” Vares, kes siiani oli rebase juttu juba peaaegu uskuma jäänud, muutus umbusklikuks.

„Palun,” anus rebane. Varesele tundus, et ta nägi reinuvaderi silmanurgas härduspisarat läigatamas. „Palun, isand Vares, öelge kasvõi üksainus sõna!”

„No ühe sõna ma võin ju öelda. Rebane nii palub. Minusugune tark lind, tulevane kuningas, peab ju ka suuremeelne olema,” otsustas vares.

„Kraaks!” laskis vares kuuldavale ja jäi ootama imetlevaid ovatsioone.

„Haa, loll lind! Sa oled üks koledamaid ja rumalamaid linde, keda ma oma elus olen näinud. Ja pea meeles, et sul tasuks edaspidi oma nokk alati koos hoida,” parastas rebane puu all, haaras varese noka vahelt mahakukkunud juustutükki ja kadus nii kiiresti metsa, et hämmastusest tumm vares ei jõudnud piuksugi teha - nägi vaid ta sabaotsa põõsaste vahele kadumas.

Ka inimeste maailmas on nii – see, kes teile ootamatult ilusaid sõnu hakkab rääkima, ei ole veel Teie sõber. Olge ettevaatlikud ja ärge uskuge kõike, mida Teile räägitakse!

Kadedus ei ole hea isikuomadus, kuid vahel tasub küüned siiski enda poole hoida, sest kui liigselt lahkeks lähete, siis võite peagi avastada, et endale on jäänud vaid tühjad pihud.

Aga muidu on elu ilus ja päike paistab!

Kaunist kevadet kõigile!

Leidsin siit

Kuna mul mingil põhjusel ei õnnestu pilti suuremana üles panna, siis vaadake ise suuremat pilti lisatud lingilt.

Mulle ei meeldi hommikud. Eriti sellised pimedad ja porised nagu praegu. Tavaliselt on nii, et kuidas algab hommik, nii kulgeb terve päev. 

Eile hommikul, teel lasteaeda, pritsisid kaks autot mind ja Fredit üleni lumesoppa täis. Fredil oli väga lõbus, mina sülitasin soolast sodi oma suust välja ja vandusin rämedalt. Ja nii kulges põhimõtteliselt terve eilne päev – üks jama teise otsa.

Täna hommikul kõndisime Frediga taas lasteaia poole. Läksime mööda pimedaid lillenimelisi tänavaid. Ühe majaukse ees poris vedelesid punased naiste aluspüksid, täpsemalt pitsilised stringid. Nii palju nalja pole ma ammu saanud kui ettekujutades, kuidas tibu poole öö ajal firma jõulupeolt koju kakerdab ja mantlitaskust maja välisukse võtmeid väljatõmmates kogemata oma püksikesed maha poetab. Oh seda paanikat hommikul kui ta neid taga hakkab otsima! Või katsu sa mehele pärast seletada, kuidas su pesu maja ees vedeleb!

Fredi ei saanud üldse aru, miks ma äkitselt kõva häälega naerma hakkasin. Ma ei hakanud selgitama ka. Vara veel.

Igatahes on sel lool väga sügav moraal – enne koju jõudmist kontrolli alati, kas aluspüksid on jalas.